Öeldakse, et igal inimesel on Teine Pool ja kui need kaks poolt oma elu jooksul kokku saavad, siis sünnib Armastus. Üks pooltest on naine ja teine mees. Meessugu iseloomustab Teadmine( kuidas jahil käia, mulda viljakaks muuta jne) ning naissugu iseloomustab Muutumine( külvab seemne mulda ja sellest areneb vili- muutused ajas)- niisiis moodustavad naine ja mees koos Tarkuse, mida üks pool tervikust kunagi ise luua ei saa.
Kuidas tekivad Teised Pooled ja kuidas me tunneme ära oma Teise Poole?
Öeldakse, et oma Teise Poole tunned ära, kui vaatad talle silmadesse ja näed seal sära, mida varem pole kellelgi kohanud. Samas võimekamad( vaimsemad) inimesed peaksid nägema oma Teise Poole vasaku õla kohal helendavat täppi. Niisiis, õige inimese peaks igal juhul ära tundma, sest silmad on hinge peegel?
Teine Pool tekib ühe teooria kohasel hingede pooldumise tagajärjel. Me kõik oleme kellegi varasema hinge pooldumise jäägid? Aga hing ei pooldu ühe korra, vaid teeb seda kordades, mis tähendab, et meil on Maailmas mitu Teist Poolt varuks ja soovitatakse ainult üks üles leida, sest vastasel korral ei teki mitte Armastus, vaid südamevalu.
Küsimus!
Kui selle teooria kohaselt on rahvaarv kasvanud tänu hingede pooldumisele( ma usun hingede rändamist pärast surma uuele kehale), kas siis kõik sai alguse Aadamast, kelle hingest pooldus Eeva ning seega oleme me kõik kuidagi üksteise Teine Pool?
Niisiis... ebakõla!! Kuidas ma saan otsida oma Teist Poolt, kui tegelikult oleme( ikkagi selle teooria kohasel) me kõik Aadama hinge poolitused?
Üks suur elupuu terve see maailm.
Aga kuidas on jääb loomade ja puude hingedega ning öeldakse, et ka kividel on oma hing. Kas need kõik ei ole ühenduses, pole ju vahet, kas oled inimene või jänes- hing on ikkagi hing.
Niisiis, jällegi on tekkinud mul mingi ebakõla selle teooriaga.
Uurin selle kohta natukene lisamaterjale ja kirjutan siia uuesti.
Head ööd!!
PS: Teine Pool nagu hingesugulus on kindlasti olemas ning Armastus hingesugulaste vahel eriline.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Mulle nii meeldib, kui inimesed loevad kriitilise pilguga. Teeb nii hea tunde, et me pole nii manipuleeritavad kui loodetakse :)
Sa tegid mu tuju heaks nii sellega, mida sa teisest poolest post scriptumis kirjutasid kui ka sellega, kuidas sa ülejäänud postituse kirjutasid.
Suur suur suur aitäh!!! Nüüd olen ülejäänud päeva teistele talutav:D
Musi!!!!
Ma lähenen sinu küsimusele, natukene kõrvalt ning ma ei tea, kas see viib sinu küsimuse vastusele ning tõestamaks seda, mida sa usud. Kas püstitatud küsimus on üldse "õige" küsimus? Sinu uskumuste järgi kindlasti, aga mõtte käik, mis minu peas tekkis ja käis, ei olnud kuidagi seotud selle küsimusega konkreetselt, küll aga lükkas mind analüüsima kogu seda teksti, mis sa siia kirjutanud oled.
"Öeldakse, et igal inimesel on Teine Pool ja kui need kaks poolt oma elu jooksul kokku saavad, siis sünnib Armastus."
Minu arust, kõige tähtsam lause selles tekstis.
Inimese Teine Pool, ei ole mitte keegi kuskil, vaid sina ise, oskus ning õnn ja inimese loomus ühendada need kaks poolt - mis tõsi küll, ei pruugi meil teadvustuda, kartuses, et see lõhub meie ego ja "mina" -, saada Terviklikuks ning olla Üks kõige, mis meie arvates seda maailma valitseb (Ma arvan, et sa valitsed seda maailma ise, oma hinge ja vaimu, aga sul on abistajad, kes ei ole kindlasti kohe "nähtavad, teised inimesed"). Sa/Ma ei suuda leida oma Teist Poolt, mitte kellestki peale iseenda, Teise Poole otsimine mujalt on enesepetmine ning enese "õnnetuks" tegemine ning hiljem ikkagist aseaeine otsimine sellele, mis me arvame, et on Armastus.
Armastus, ei saa olla materjalistlik, Armastus, teise inimese vastu on soov lasta sellel inimesel areneda, nii nagu ta on seda soovinud imikust olemisest saati, seada takistusi Armastatule, takistab nii sinu kui ka sinu Armastatu arengut ning loob illusoorse maailma, et kõik on korras, olgugi, et konfliktid on kerged tulema.
Hingede ränne teise kehasse on just see sama, kartus surra ja jääda üksinda. Teise Poole leidmine, mujalt kui iseendast, on surmahirmu allasurumine, asendades selle nähtava õnnega, kuid alati leides selle, Teise Poole kellestki teisest kui iseendast jätab surmahirmu esile meie teadvusse. Siin asendub surmahirm, küll vähem hirmu põhjustava aspektida, kuid siiki, kartusega jääda kunagi üksi, mis siis saab kui see liiga vara juhtub? Seda ei pruugita endale teadvustada iga päev, tund tunnilt, kuid see on peidus meie teadvuses, kõrgemalt kui seda oleks surmahirm inimesel, kes ei ole veel, "leidnud ideaalset partnerit".
Hingede rändamine mujale (nii nagu sina seda usud, mina ei usu sellesse), on siis otsimine ning mõlema enda "mina" poolsuse ühendamine ja selle läbi Igaviku leidmine. Seda ei tohi sassi ajada praeguse aja inimese püüdega, saada kosmotsentriliseks, seada ennast kõrgemaks Jumalast. Meie oleme ise Jumalad, oleme universumiga Üks, seades ennast nendest kõrgemaks, ihates surematust ja igavikulist õnne, ilma kurbuseta, seame me tegelikult meie ego kõrgemale, kui me ise oleme.
Huvitav teooria, et kui pölvneme Adamast, siis oleme köik üksteise Teised Pooled.
Vöib olla on vastus selles, et mida kaugemale ajalukku pooldumine jääb, seda nörgem on side... kuni selleni välja, et me seda üldse ei tunne enam.
Postita kommentaar