Kevad näitas täna mulle, et kõik algab ikka otsast peale ja täpselt samasuguse kuluga nagu iga eelmine alguski on olnud: silmipimestav, üllatav, hingemattev ja taas hingata laskev:)

Lihtsalt võrratu on vaadata alles paar nädalat tagasi raagus olnud puid nüüd pisikeste heleerkroheliste lehemütsikestega täitunult...

Iga aasta on see vaatepilt samasugune, vähemalt ma arvan ( nagu mäletaks, et on olnud), et on, kuid ikkagi paneb see aeg, mis võib-olla kestab umbes poolteist nädalat, mind ahhetama ja silmad pärani naerusuil puudesse vaatama:)

Mõnus! Mina olen kevadelaps ja jään ka selleks... Samas, kui nüüd mõelda, siis suhtun ma igasse uude algusesse sellise lapseliku kiindumusega. Ma ei saa öelda, et esimese lume tuhin mul väiksem oleks:))

Mulle meeldivad aastaajad. Seega meeldib mulle ka sügis; kirju ja tuuline, vihmane ja kummikutega, lehtede ja lehehunnikutega. Kõik köidab:)

Suvi, seda ma ei osaki nii kirjeldada, sest minul algab suvi juba siis, kui tulevad esimesed ülisoojad kevadilmad... Aga kui nüüd rääkida uue alguse kirgedest, siis suvi saab alguse kleitidest ja ilma sukkadeta säärtest:)

Loodan, et mul on nüüd rohkem aega ja paremad võimalused oma blogi külastamiseks:)