Ma arvan, et peamisesk põhjuseks on maastiku erinevus, kliima erinevus, õhkkonna erinevus ja ühiskonna erinevus. Muidugi, Eesti ja Austria ongi kaks eri riiki, mõlemad isemoodi ja huvitavad. Mõlemad on minu lemmikriigid. Ühel on mäed, vabadus, seltskondlikkus, võõrad viisakused, väikesed külad täis väikeseid maju ja lilli, sõbralikkus, alati minu mõtetele ideaalne koht mägede vahel. Teisel jällegi on kõik: minu elu, minu kindlus, minu süda, minu hing, minu mõtete idu, minu keha soojus, minu käte paindlikkus ja jalgade väledus.
Täna käisin pausi ajal veel natukene jalutamas (matkamas), kuid üsna kindlalt oli see selleks aastaks ka viimane kord, sest täna öösel lubab jälle lund ning seekord siis vbl kuni kuueks päevaks. Siis me hakkame juba Jossiga tagasi liikuma.
Aga ma ei tahtnud üldse lumest rääkida vaid oma eelmist juttu jätkata. Käisin siis matkamas või tegelikult läksin lihtsalt suure mäe taha, kus mind kellelegi näha polnud ning võtsin päevituste peale ja lamasin mäe nõlvale ning lugesin oma raamatut edasi. Olen sellega juba nii ära harjunud, et ma võin minna kuhu tahan, suvalises suunas ning ikka leian omale ideaalse paiga ideaalse vaate ja olemisega. Aga täna sain aru, et ma hakkan sellega kohaga siin harjuma. Mäed ei ole enam nii utoopilised, nii võimsad ega meenuta enam pilti seina peal. Ma saan aru, et ma olen seal suur künka nõlval ning vaatan enda ees olevat veel suuremat küngast ning nende kahe vahel olevat orgu, mis on sügav ja kaugel, mitte lähedal nagu tundub. Ma saan aru, et need teravad mäetipud- Hochkönig- on veel kaugemal ning sinna kõndimine võtab umbes 6 tundi (aga see on ringiga ;D)
Igatahes, ma olen harjunud selle vaatega, mis üldsegi ei tähenda, et mulle see enam ei meeldiks. Võib isegi öelda, et meeldib veel rohkem :) Nüüd saan ma vaadata Hochkönigit ilma suure imestuseta, lihtsalt vaatan ja jälgin, unistan :)) või kordan oma peas raamatu lauseid, mis mind lõpuks nii hulluks ajavad, et ma kõva häälega sunnin ennast lõpetama või hakkan hoopis midagi laulma.
Tänane päev on kuidagi kahtlane olnud, tujud vahelduvad üles ja alla. Hommikul magasin esimest korda niimoodi sisse, et kokkuvõttes jäin tööle 20 minti hiljaks, kuid oleks arvatavasti veel rohkem jäänud, kui Hannelore poleks mulle üles tuppa järgi tulnud. Eile magasin päeval oma 3 tundi ning õhtul läksin kella 12st magama. Ärkasin korra öösel kella 4 ajal ülesse, saatsin paar sõnumit ja istusin väheke ning jäin siis uuesti magama. Arvatavasti see öine ärkamine oli sellepärast, et minu normaalsed tunnid, mis ma öösel magan, said täis. Õnneks see minu hilinemine endaga hukatust kaasa ei toonud, ainult oli kiirem kui tavaliselt ning kõik asjad said tehtud u 15 minti hiljem...
Õnneks on see varajane paarikene juba lahkunud ning kedagi 15 minti enne poolt kaheksat kohale ei ilmunud :) esimesed külalised tulid u kella kaheksaks, siis oli kõik kenast juba peaaegu valmis :D
Aga "hotellitööd" on meil jäänud nüüd põhimõtteliselt ainult poolteist päeva või siis võib ka 2 päeva öelda. Täna on neljapäev, homme reede ning laupäeval lähevad enamus külalisi ära- 30 pead. Pühapäevaks jääb seega ainult 2 külalist, mis tähendab, et laupäeva õhtu on juba hoopis midagi muud kui reede õhtu. Kahe külalise jaoks ei ole vaja suurt õhtusööki ega hommikusööki vaid pigem selline privaatõhtusöök :))
Oijah..
Eile käisin siis jälle Werfenis loomaarst Gabi juures. Läks hästi, kuid seekord oli vähem teha, vahepeal lihtsalt passisin. Sain teada, et teisipäevad ja kolmapäevad on kõik kastreerimispäevad, seega ma kahjuks seda enam-jaolt seal näengi. Õnneks see kord oli natukene teist asja ka ja uskuge või mitte, aga mitte ühtegi jänest ei olnud. Leppisime kokku, et kui novembris tulen, siis ikka helistan ette ja anna talle täpsemalt teada, kus ja kuidas :) Ta veel küsis üle, et kuidas ma aru saan, kuid ka tõesti temast ei saa nii hästi aru, kui sellest teisest arstist. Arvatavasti ta vanem generatsioon ega oska nii ilusasti "õiget" saksa keelt rääkida kui uuem.
Pärast loomaarsti läksin St. Johanni Udosfriseuri juurde ning lasin omale 49 euri eest uue soengu teha, mis kahjuks siin tööl olles juba ühe päevaga otsad andis. Aga vaatab, kuidas ma pärast pesu ise selle uuesti üles kergitan. Järgmisel korral, talvel, lubas ta juukseid triibutada ja lõpuks teha selle patsi, mis läheb ümber pea ja on selline Bayerni moodi või just austerlase moodi. Selline pats nagu on alati Julija Tõmošenkol.
Aga selle jaoks peavad juuksed jälle kasvama hakkama :)
Aga pärast seda oli aeg koju minna ja tuttu heita, seega sõitsin siis rongiga tagasi Bisch. ning sealt bussiga Mühlbachi. Bussijuhiks oli seesama tore mees, kes mind kunagi ammu tervitanud oli. Seekord istusin siis mina esipingis ja rääkisin bussijuhiga juttu kuni tulid 2 tädi ja võtsid vestluse üle :D
Mühlbachist Kopphüttesse läksin jalgsi ja mul on nii hea meel selle üle, sest vapustavalt kena oli kõik ümberringi. All külas on täiesti sügis, üleval pole seda üldse näha.. kõndisin seal läbi värvilise metsa, vahepeal jooksis üks orav üle teeraja ning jäi siis teisele poole vaatama, kes ma selline olen :) Mõnus oli!
Ülesse jõudes käisin ruttu pesemas ning voodis juba olingi. Õhtul istusin veel nati Singerite telekatoas ja tähistasin ka Maria sünnipäeva. Mingi aega tuli teemaks Anna ning tema saksakeele oskus :D
põhiline lause: Das mag ich aber gar nicht või siis das mag ich aber überhaubt gar nicht :D Kõigile nalja kui palju. Markus teeb Anna hästi järgi :))
Aga kõigi näost võis näha, et Anna-Laura Singer on nende kõigi südamed võitnud ning kõik igatsevad teda ning ülejäänud kahte Singerit, kes on vähemalt sama toredad kui nende laps :)
Ma ei jõua rohkem...
Head ööd,
Igatsen Teid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar