kus on koht

Kõndisin täna koju, möödudes paljudest akendest, kus põlesid soojad õhtutuled ja perekond istus koos. Väljas hakkas hämarduma ning isa olid koju jõudnud. Kõik nautisid aega teineteise seltsis, soojas ruumis, teineteise lähedal.. see oli perekond.
Aga väljas, suure sooja akna taga, otse kõigi silme all, lamas koer, kes oli ennast tugevalt kerra tõmmanud ning suure killustiku kuhja taha peitu pugenud, et tõusev tuul teda vähem paitaks. Must kutsa oleks võinud ju minna ka "enda kohale", mis oli ukse kõrval koos matiga, kuid ei. Koer tahtis ka olla perekonnaliige, tunda end "soojana" ning näha teiste liikmete olemasolu. Või valvas koer oma perekonda, hoides neil silm peal... mis sellest, et ema ja isa ei luba teda sisse. "Koera koht on väljas!", on mulle jäänud mõtteisse kummitama ütlus.
Aga mis on koera eesmärk? Mis on ühe elusolendi eesmärk meie kõrval?
Eesmärk ei saa ju olla ometi see, et "meil on koer". Meil on koer, kes on kuskil õues, oma ketiga seotud oma kuudi külge. Ta saab süüa, ta saab juua.. Mis tal ometi veel vaja on?
Samahästi võiksime ühe inimese puu külge kinni siduda ning oodata ja vaadata, kaua ta vastu peab enne kui hulluks läheb. Isegi vangidel on rohkem liikumisvabadust, kui ketis koertel ning inimesele on vangis olemine üks kõige jubedamaid karistusi peale piinamise.
Aga piinamisest ei hakka ma rääkimagi, sest sellel pole piire kas inimeste teadmatuse pärast või siis puhtast õelusest.  Üleüldse pole inimeste tegudel piire... kaasaarvatud muidugi minu, kuid teises aspektis.
 Lihtsalt inimlikkus? Mõnede inimlikkus läheb üle võlli saatanlikuks ning oma tegude üle ei mõelda, blokeeritakse ära ning tegeldakse edasi muude asjadega. Nii lihtne see ongi.