Me näitleme ennast ilusamaks, pannes iga kord kodust lahkudes grimm peale, et jumala eest keegi ei näeks, millised me näod tegelikult on( eelkõige naised). Laval olles valgustab prožektor meid igast küljest ning "publikul" on võimalus meid igast küljest arvustada?
Keelküüned, juuksepikendused, kunstripsmed, silikoonrinnad, kontsad, isepruunistav spray, mis iganes, et välja näha atraktiivsem, kütkestavam, nooruslikum, rohkem ajakirjamodellide moodi ning võimalikult vähe meie ise.
Me näitleme, kui tahame mingit teemat eirata, vaikime selle maha ning jalutame nina püsti edasi, arvates, et siis ei saa ülejäänud midagi aru. Me istume samas mullis, kuid ei räägi asjast, vaid tühjast- tähjast, kartes algust teha. Kui pole algust, pole ka lõppu ning kõik jääb õhku rippuma. Näitleme, et kõik on korras, kuid tegelikult keeb sees köögiviljasupp.
Me näitleme, kui küsitakse, kuidas meil läheb, arvates, et niikuinii keegi ei viitsi hakata kuulama meie muresid. Samas võib see ka laiskus olla, tahtmatus kaasvestlejaga sügavatesse teemadesse langeda või lihtsalt positiivsus- mis me ikka probleemidest räägime.
Me näitleme, et teistega paremini läbi saada, aga milleks? Me pingutame, et luua mingit suhet olematule vundamendile. Või siiski ei! Pole ju põhjust enesele vastu hakata.
Me näitleme ennast parematest, õilsamateks, lahkemateks, toredamateks ja ustavamateks, kuid jää murdudes võitleb ikkagi igaüks ainult iseenda elu eest ning unustab kogu ülejäänud maailma, sest Maailma keskpunkt oleme me ise- meie igaühe naba!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
kas Sul oli nüüd igav, et selliseid mõtteid siia avaldasi, või on Sul mõni mure?
PS! uudishimu pole patt!:D
Uudishimust: Kas need olid ebasobivad mõtted blogis avaldamiseks?
Aga ma ei avaldanud neid kindlasti mitte igavusest, vaid ikka sellepärast, et ma päriselt ka mõtlesin nii ja tahtsin neid kuhugi kirja panna- blogi ju ongi selleks:S
ei ole ebasobivad mõtted avaldamiseks...just hea on lugeda ja siis mõelda, et mis värk on nüüd:)
Postita kommentaar