unenägu

Istun autos ja sõidan. Sõidan arvatavasti koju, sest teekonna lõpp oli suhteliselt kodutee sarnane. Algpunkt võis üsna tõenäoliselt olla Maaülikool, kuid vahepeal lisati lõik Tallinn- Tartu maanteed ka juurde, sest Ilmatsalu poole pöörasin Tallinna poolt tulles.
Niisiis, sõidan pikki asfalti ja näen eespool loomakarja, kes on pooleldi heinamaa pealt teele üle tulnud. Võtan kiirust maha ja peaaegu oleksin neile otsa sõitnud, sest neid tobukesi üldse ei huvitanud, kas on keegi tulemas või ei... See-eest jälle vastassuunas sõitvad autod panid sama hooga edasi ega teinud loomi märkamagi:S No mis seal siis ikka, sõidan edasi ning näen jälle loomakarja, kes hulgub asfalti peale- no mis neil hakkas? Hoog uuesti alla ja väga napilt lehmadest ning hobustest mööda ning jällegi edasi mööda Tallinn- Tartu maanteed. Ainult järgmised vaatepildid olid palju õudsamad kui 2 esimest. Just natukene enne Ilmatsalu teed nägin maas lamamas surnuid loomi- hobuseid, lehmi, sidu, hiigeloravaid, koeri, kasse jne... Selline pilt kordus umbes 4 korda ning viimasel korral silitasin ma surnud karjast mööda sõites hobuse pead kontrollimaks, kas ta elab. Tundus, et alguses ta liigutas, kuid edasi mingit muutust ei toimunud. Muidugi on kahtlane olukord, kus ma sõidan loomast mööda autoga ja samal ajal silitan teda- aga unes on kõik võimalik.
Niisiis, lõpuks jõudsin pööranguni, kus nägin oma koeri või ainult värve, mille peale sain küll kõvasti ehmatatud, sest ma juba jõudsin mõelda, et nemad ka auto alla jäänud. Õnneks tulid nad mulle saba liputades vastu nagu alati:)

The end!

Päeval magades jääb ikka päris palju meelde. Tegelikult nägin 2-te teist und veel ning mõlemad suhteliselt hästi meeles:) Aga kõike ka kirja ei saa panna:P