k

3 nädalat veel ja siis on see hull aasta läbi! Loodetavasti tuleb järgmine vähemalt sama hull- ometigi ei tohi ju igav hakata.

Mul on tunne, et ma olen selle blogi veitsa unarusse jätnud, kuid viimasel ajal on lihtsalt sellised sündmused toimund, mis pole siia kirjutamiseks mõeldud. Enivei, mul on piisavalt inimesi, kellele oma muresid kurta, eelkõige mu perekond! Uskumatu, kuid ma olen ema, isa ja Kristiinaga( Katiga räägin niikuinii, tauno on reisil) aina rohkem ja rohkem asju arutama hakanud, mis on muidugi mõnus, sest nende arvamus on mulle kindlasti kõige tähtsam.

Nüüd tuleb automaatne jutt, ei mingit mõtlemist, et kuidas, milleks, kellele, miks, mida, mismoodi jne. Tahan lihtsalt kirjutada, et ma saaksin jälle selle toreda pisiku enda sisse tagasi. PS peale oma hullevillide pisiku, mis mul praegu nii üla- kui ka alahuulel on.

Hetkel on tuju veits kurb, aga mis sest ikka, homme on parem ning ilm ka ilusam. Kati kingitus tuleb homme vaatamisele ning jõusaal ka homme- huvitav, kellega või kelleta ma siis lõpuks sinna satun. Kas üksinda oleks vist imelik? Samas, keda huvitav- oleks mul ainult mp3, siis saaks hea oma rütmiga trenni teha. Ei tea jah, mis see muusika nii tähtis on. Täna öösel magasin raadio saatel- alati see sama Uno raadio ning Padar teeb seal oma soolot päris mõnusasti, mis mulle juba tasapisi pähe hakkab kuluma:D Pole ka teab mis raske. Laulud on niikuinii seal kõik samad ning korduvad õhtu- öö jooksul umbes 2-3 korda. Või rohkem. Lemmikud on igatahes seal olemas. Alati üks ja seesama lause, mis tuleb õigel ajahetkel- Ma armastan sind. Vaikus ja siis kõlab see tühjas ruumis kui vaim kuskil kõrbes. Mis vihjed, mis tähendused? Ma vist võtan märke liiga tõsiselt, sest pmst saab ju asja lugeda vihjeks, mis käiks teatud olukorra kohta. Jama. Tuju on endiselt kurb- ei tea, kas ma peaksin hoopiski keemiat õppima minema või sellest loobuma- igaveseks? Nali, sellest loobudes loobuksin ma ka veterinaariast, sest hiimia annab meile oma 3 ap-ti. Loodan siis eksamile, ehk on mu üleüldine seisund tiba paranenud, et rohkem õppimisele keskenduda. No kohe üldse ei kutsu sinna oma tuppa voodi peale ja nende lehtede taha, et mingeid oksohappeid ja tsükkleid õppida. Vot, aga kõik ülejäänud õpivad- mind on vist ära hellitatud. Täna Arvo Viltrop rääkis meile, kuidas võimalikult valutult enesetappu sooritada. Inimesel võtab 50 sajandikku( või midagi sellist), et valu jõuaks teadmisse/ajju, niisiis, tuleb selle aja jooksul juba surma saada. Kuulake, kes tahab valutult lõppeda: laske kuul pähe otsaeest, sest seal on kõige paksem luu ning kuulil võtab tiba aega enne kui ajju jõuab, kuid löögist saadud põrutus tapab teid enne, kui midagi üldse tunnete. Lastes külje pealt või suust, kus on õrnad luud, pehmed kihid?, jõuab kuul enne ajju- te tunnete(korra) ja siis surete. Põhimõtteliselt, tehes valesti, surete te piinatud näoga, aga one tip for the future- olge rõõmsad ja naeratage enne surma. Always look on the bright side of life( filmist Monty Python). Esmaspäeval nägin Mikku, kes on omadega vist väheke poris. Vahepeal tundus ta juba nii korras, vähemalt nädal aega kindlasti, kuid nüüd on jälle looder- kahjuks. Ta vist ei üritagi ennast aidata, aga kuidas mina seda peaksin tegema? Aga- kas me tõesti ei ütle kellelegi kurjalt? Olen nüüd viimase nädala jooksul päris mitmelt inimest kuulnud enda kohta jutte, kus nad väidavad, et ma ei ütle mitte kunagi, et keegi ei meeldi mulle või midagi taolist halba. Huvitav, kas nad ei tunne mind või ei tunne ma ise ennast?:S Muidugi on see superhea, aga ma ei oska enda kohta sellist seisukohta võtta- pole ma nii hea midagi. Igal ühel omad vead! Eile ostsin endale mingid uued läätsed, mis peaksid veel lisaks õhust niiskust saama. Ma ei tea, mul on tunne, et ma täna üldse ei näe- tõesti, vähemalt 1 miinuse võrra halvemini. Aga võibolla on viga hoopis selles, et ma olin öösel ka nendega. Juhtus nii. Sips on enda blogi blokeerinud, vähemalt minule- ei tea küll miks:S Mis ma valesti tegin? Always look on the bright side of life...dadadadadaaa. Asi veab juba viltu! :) Reedel siis väike vetiI kursuse jõulupidu kuskil Tormas ning laupäeval Tallinnasse(FIX) ning pühapäeval Raekoja platsi esinema. Küll on alles tore nv tulemas. Millal ma õpin? Jälle see teema- ah krt see juba korra käis siit läbi, aitab kah. Täna tahtsin poest osta( Selverist muide) lillkapsast, kuid .... seda ei olnudki. Mul oli mõte tulla koju, minna oma tuppa koos lillkapsaga ning hakata õppima! Ei õnnestunud. Hetkel tahaks hoopis mujal olla, isegi sea kirjutamist poleks vaja... Miks on need vastikud katted minu mõtlemise ette pandud?? Kus jääb kaine mõistus ja otsused... Siin peas neid igatahes ei leidu. On asi päriselt ka nii hull? Seda ma ei oska öelda, sest ma ei tea ise ka. Lihtsalt palun vabandust kõigile, kui ma käitun valesti. Aga kes ütleb, et see on vale? Meie normaalsuse piiirid on igaühe mõistes ju erinevad. Või, tähendab, et on piirid, mis on ühiskond loonud ja on piirid, mis on meie enda maja ümber. Mulle meeldib suur aed! Huu. väljas on lihtsalt nii - nii mõnus lumi, et iga kord, kui ma satun õue, tahaksin ma pildistama minna:D Kaua ma ootan sellega? Vaheajal kindlasti. Ei jõua enam tormata, kuid kõik läheb ju mõnusalt, loogiliselt ja täiesti normaalselt- ei taha ennast tagasi ka hoida. Tuleb vist päris keeruline jutt...

Lõpetuseks: Jõulud on meie enda mõtetes ja tegudes mitte poes riiulil ning kingikotis kuuse all! Jõulud on armastus pere, sõprade, kallimate, loomade ja kõige vastu, keda/mida pead õigeks.