Kas tõesti räägitakse taevas pilvede peal ookeanist ja vapustavast päikeseloojangust rahuliku silmapiiri taha? Kuidas ookean on kord tormine ja kord vaikne ning alati leitakse selle kaldal lohutust ning kaastunnet murtud südametele, rõõmujoovastust armunud paaridele, elutahet üksikule hingele ja kirge meie kõigi silmadesse. Tasapisi jahtuva liiva peal istudes võibki vaatama jääda silmipimestavat päikest, loojumas sammhaaval, kuid aimatavalt lainetesse.Tunne, mis sel hetkel meid valdab, jääb veel kauaks hõõguma ning kutsuva tulukesena mõtetesse püsima. Veel ootad ja vaatad üksisilmi kustuvat taevalaotust, lootes, et värvide mäng veel niipea otsa ei lõppeks ning piiritu vesi sind endasse mässiks. Külm on küll ja õrn tuuleiil näpistab paljaid varbaid, kuid lahkumine on võimatu, sest süda on jäägitult armunud lainete kuldsetesse triipudesse ja taeva pimenevasse ilmesse. Rand on inimtühi, kuid iga käänaku taga istub keegi ning mõtleb sama...
Kui oled kord juba ookeani äärde sattunud...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar