maailm mu ümber

Olles kellegagi, keda sa varem peaaegu ei tundnudki, päev otsa koos olnud kuni ajani, mil tuleb öelda: "head õhtut,ma asun nüüd oma kodu poole teele, kuid loodan, et sul oli tore päev ja kohtume veel", ei oska ma kunagi midagi tarka öelda. Iga kord ma muutun selliseks automaatseks robotiks, kes teab igale lausele vastavat vastust või küsimust või soovi.
üleüldse ma arvan, et inimesed ütlevad head aega liiga kiiresti. Alati, kui jõuab kätte see äraminek, siis minnakse kuidagi närvi, hakatakse rahmeldama ja kiirustama, et piinlikust vältida, kuid pigem minu arvates selline käitumine just seda tekitabki...
Oleks ju tore, kui võetakse aega hüvastijätuks, kellegi teele saatmiseks, et ei unustataks ära midagi olulist :)
Mulle nii meeldib, kui inimesed käituvad vabalt, sellistena nagu nad tegelikult on, ei muretse kas kõigile ikka meeldib selline käitumine, kuid samas saab aru, et iga inimene ikkagi isemoodi ja aktsepteerib seda ega pane pahaks, kui kellelegi see ei istu.
Ennem tänast arvasin ma, et selliseid inimesi on palju minu ümber, kuid päris sellseid ikkagi väga ei ole. Nad kõik küll tahavad olla vabad kõigest võltsist, kuid see on väga raske tahta.. tulebki olla selline.
Ma ise üritan ka olla mina ise, kuid teatud olukordades ikkagi tuleb see robot või ma ei teagi, kes minu ümber ja räägib ning käitub minu eest.

Igatahes... mulle meeldis näha täna inimest, kes tõesti on selline laps inside:)) ja tegelikult ka välimuselt mingis mõttes :)

Praegu just kujutasin ette maailma, kui kõik inimesed käituksid nii nagu nad oleksid üksi...ilma teiste inimesteta ümberringi, kes neid jälgiksid. Arvatavasti oleks see väga huvitav, kuid ma kahtlen, et see töötaks kui ühiskonnana. Kõik emotsioonid oleksid kahekordistunud: vihane inimene on vihane ja kurb või õnnetu inimene nutab... mis iganes. Lihtsalt ei hoia oma emotsioone kapis luku taga nagu meie praeguses maailmas. Sa näed linnas enda ümber kõndimas tuhandeid erinevaid inimesi ja ütleme, et kolmveerand neist on kõik ühesugused....Muidugi ma ise ka..ega ma parem ole.
Aga kujuta ette kui sa näeksid, mis tegelikult nende peas toimub.. Nendega käiksid kaasas pildid nende mõtetest, tiirleksid nende ümber.

Aga mina just niimoodi näengi maailma ning sellepärast mulle rahvarohked kohad ei meeldigi.. Liiga palju pilte ühes kohas, minu ümber:) Minu keskendumisvõime ühele isikule kaob.
Nagu ma juba olen...inimestejälgija. Mulle meeldib vaadata võõraid inimesi, nende tegutsemist ja ilmeid. Mõelda, miks nad siin on. Aga olles kohas, kus on tuhat inimest sinu ümber, lähen ma hulluks:)
Seega.. jah..