lihtsalt..

Ma armastan  seda … seda tunnet, mis mul tekib, kui ma olen õnnelik. Armastan sind enda lähedal, armastan olla vaba ja lennata. Ma armastan elu varje, sest nad annavad meile mitmekülgsust või ootusärevust näha sinna taha. Üle kõige armastan ma värve ja lund, kuid mitte nende omavahelises koostoimes J Mulle meeldib vaadata fotode peal olevaid erinevaid toone, nii suviseid kui ka talviseid väiksema värvifooniga toone.  Maailma kõik värvid võiksid teineteisesse olla sulandunult, kuid ikkagi eristatavad ning nende vahelt võiks piiluda mõni teravam värvipiir, et me oskaksime tunnustada ka seda. Ilma värvideta ei oleks ka varje, ei oleks seda kirjut elu meie ümber..
Aga miks mulle lumi meeldib. Lumi annab mulle võimaluse lennata, jäädes maaga pikemaajaliselt ikkagi ühendusse. Ma võtan hoogu, jooksen ja lendan… selle paksu koheva lume sisse ning mattun sinna kuni koerte saabumiseni. Ma võtan hoogu, jooksen ja lendan… kuni libastun ja kukun, sest libe maapind lõppes otsa ning teekruus lõi välja. Ma võtan hoogu, libisen ja lendan… lendan tõeliselt suure kiirusega mäest alla kuni kaotan end ja kukerpallitan liftideni, et uuesti otsast peale alustada.
Ma armastan seda…  seda tunnet, mis mul tekib, kui ma olen õnnelik. Armastan enda kohalolekut!