ei saanudki kokkusulanduvat juttu

Ja jälle ma istun siin, läpakas süles, ja ees lahti blogi ning üritan oma mõtteid koondada. Viimasel ajal on see keerulisemaks muutunud, ühest küljest kooli pärast ning teisest küljest minu enda pärast. Kooli pärast ma lihtsalt tihtipeale ei raatsi raisata aega kirjutamisele- lõõgastumisele, kui on käsil eksamiteks õppimine. Siis ma tulen jälle siia lehele, kirjutan paar rida peast välja, mis on kummitanud ning satun ühtelugu müüri ette, ei oska või ei raatsi jätkata.
Täna siis lihtsalt võtan aja, kuigi seda pole eriti kuskilt võtta, sest nagu ikka, siis kui on veel võimalus rahulikult õppida, kiirustamata, ma just seda täpselt teengi- ei kiirusta...

... nagu oma eluski, ma ei kiirusta- ei kiirusta otsuste langetamisega, ei kiirusta tegutsemisega, ei kiirusta eluga. Aga ikkagi, ma vajan puhkust, tahan aega maha võtta, minna ... või siis pigem on see tunne mul sees just vastupidine- soov ärgata üles ja hakata elama, ennast liigutama. Väga põnev- endast on nii raske aru saada..

Kui meile on antud tühi leht, siis millest me peaksime alustama saavutamaks maksimumi? Mida oleks üldse vaja kirja panna ning mida peaks maha vaikima? Kust saab kõik alguse, millal me ületame selle piiri, kus endise olukorra taastamine pole enam võimalik? Ja üleüldse, miks on nii, et olles lähedal sellele piirile, me kipume unustama selle tähendust ja tähtsust.


Ja sellise laulu sõnad sobivad väga hästi minu praeguse meeleolu ja tunnetega, jäid kummitama.

Sinuse usun, kui kindlasse linna, ära siis minema lenda.
Kõik mida tunnen, pean vaikima maha. Sina, sina vaid vaikuses kajad.
Taha ja tahan, nüüd taevaste taha, küllap siis seda on vaja. Selleks mul sindki on vaja.
Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja.
Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun, kui kindlasse linna, ära siis minema lenda.
Kõik mida tunnen, pean vaikima maha. Sina vaid vaikuses kajad.

Lõpetan selle segaduse ja lähen magama, kell on juba 2.36