Kevad juba ammu käes, aga minu blogi ikka veel talveunes...
Egas midagi, tuleb hakata vaikselt end peale pressima, ei saa lasta kevadet, seda raasukesti, mis veel alles jäänud, maha magada.
Olen ennast ka käsile võtnud, alustanud jooksmisega ja süvendatud õppimisega. Mingi periood enne kevade tärkamist, siis kui põhimõtteliselt oleks pidanud juba päike paistma, oli küll täielik energiapuudus, kõiges. Nüüd tundub asi paranevat ja isu kõige järele on suurenenud :)
Hetkel olen farmakoloogiast nii lummatud, täpsemalt just farmakodünaamikast ja toimemehhanismidest ning serotoniinist :D Mis ei ole üldse loogiline, aga nii on...
Jah.. serotoniin on ikka nii põnev hormoon, neurotransmitter...
Kunagi kirjutan pikemalt, kui olen põhjalikumalt kursis.
Peatseni!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Et kui Sa järgmine korda jooksma juhtud või siis autoga sõidad ühest roosast tõnissoni tänava majast mööda siis hõika või lase signaali, ajame juttu...ma mitu korda näinud, kuidas Sa autoga mööda oled vuhisenud.
http://www.youtube.com/watch?v=-A2yZ4I0Oqo&feature=player_detailpage
see link lihtsalt sellepärast, et seal on sõnad... viibata pole mahti :D
Kokku lepitud! :)) Ma ei teagi veel täpselt, kus sa elad, aga annan siis järgmine kord teada, kui juhtun seal jooksma!
Autoga sõidab küll enamuse kordadest mu vend ;)
Viibata polnud mahti.. :P nii on.
No ei ole üldse keeruline minu roosat maja üldesse leida, sa oled päris mitumitu aastat kõrvalmajas koolis käinud :)
Postita kommentaar