metsa poole...

Täna oli plaan minna õue õppima, et saada see tolmu kogunud pea lõpuks tuulutatud ja värske õhu mürgituse ka ära proovida. Läksin siis õue, võtsin oma asjad ka kaasa ning panin nad grillmajja, kus oli plaanis tuulevaikne nurgake leida. Enne veel, kui läpaka kotist välja sain, pidin ju koertele pai tegema ja kuusekäbisid viskama, mida terve õu täis on. Seal ma siis viskasin kutsadele käbisid, jooksin neile järele, jõudsin tiigi taha, hakkasin konni püüdma ja neid otsima, leidsin põneva taime, vaatasin, mis metsa all huvitavat ja kuhu Juns jookseb kuni avastasin ennast jällegi teiselpool metsa kuskil murdunud puu peal ronimas. Ma olen vist eelmises elus küll metslane olnud, elanud sel ajal, kui ei olnud veel suurlinnu vaid ainult metsad ja külad. Miski tõmbab metsa poole.. seal saan hästi hingata ja olla ning ronida. Minu tee peale ei jäänud ühtegi murdunud puud mida mööda ma kõndinud poleks. Ja see loodus, looduslik mets, puhas mets, mis reguleerib ennast ise... nii lahe. Näeb välja küll sigrimigri, kuid tegelikult moodustavad sellised sektsioonid, kus ühes on võsa, teises murdunud puid hästi palju, siis jälle kolmas osas on kõik murdunud puud sambla all ning maa on roheline ja kuskil on siis selline "korralik" mets, mis on igav :D
Iga kord ma üritan teha metsast ja selle vaadetest pilte, kuid see ei jää peale nii nagu ta on.. loodetavasti tuleb kunagi välja :)
Kuidas ma tahaks minna sügavale metsa, kuhu viib rada ning teha sinna väike lõppeplats ja istumise koht.. aga siinkohal siis täielikult vastutavana tulekahju vältimises ja ohutusnõuete täitmises ;)

Hetkel olen linnas ja õpin produktiivloomade sisehaigusi... aga metsa poole tõmbab küll :D