. . .

Hmm. . .

Anatoomia plahvatab tähena minu mõtetes ning kustub
kaktused surevad, torkides viimsete okastena mu hinge
Kaltsium lendab tükkidena mu suust ning tuhmub
Jõulutäht aknal toidab mu südant ja säilitab pinge.

Hetk lehvib paberil Tuules
Jutud kostuvad sõnana kõrvus
Pea käib ikka vanas kuues
Küüned need lõpetavad omaenda põrmus

Hmm. . .

Tahtsin öelda- anatoomia vallutab mu pea, see on paanika
Tahtsin öelda- mu kaktused surevad, see teeb valu
Tahtsin öelda- küüned on ikka mu pahe, see on kole
Tahtsin öelda- jõulutäht on armas ootus, see teeb päeva ilu

Vaatan enda ette ja näen luuletusi "Tuules" ja "Hetk"
Kuulen külalisi lahkumas aga jään märkamatuks,
sest pea liigub automaatselt ikka sinna kuhu ei peaks-
need pahed on, lähevad ja tulevad taas...

Hmm. . .