istun toolil...

Täna käisin emaga Kaubamaja spordiosakonnas ostlemas ning sain endale mõnusa beežikas-valge pusa suurusega 38 ( pisut küll suur, aga see-eest väga soft). Niisiis istun praegu mugavalt jalad koos villaste sokkidega ristis tooli peal, seljas pehme pusa ning eilne seelik. Olemine ja tuju on kahjuks veidike häiritud ning sellepärast läkski see tänane pusatehing väga asja ette- ilma selleta ei oleks üldse nii mugav siin istuda. Aga siin ma tahan olla ja kirjutada oma mõtteid üles, sest Henry Westons röövis jälle minu tasakaalu. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab üks siider(naturaalne) olla selline niitja. Aga lihtsalt eile ma ei suutnud pidada ei naeru ega ka kukkumist. Tegelikult hakkas mingi hetk isegi täitsa jube, sest kõhulihased olid veitsa liiga pingule tõmmatud , nii et pill hakkas pika ilu peale välja tulema:D Lõppkokkuvõttes naersin ma muidugi juba selle peale, et ma kogu aeg naeran... - peamine, et igav ei oleks. Kukkumine oli põhjustatud minu eriti libedate saabaste pärast käsikäes häiritud tasakaaluga.
Aga see selleks. Nüüd võiks ainult aru saada, miks mul tuju selline kahtlane on. Eile küll üks tegu hakkas silma ning ma muidugi ei lasknud sellel lihtsalt minna, vaid hakkasin ikka analüüsima ning teen seda siiamaani. Ma ei oska asjadel minna lasta, niiöelda silma kinni pigistada või üle olla, kuigi ma sisimas tean, et mul pole üldse põhjust nende üle pikemalt mõelda, sest need on tähtsusetud. Täiesti meelemürk mida ma enda peal kasutan:D Ükskord peab tulema päev, kus ma olen nii piisavalt enesekindel, et ei muretse enam totruste pärast:D Vaikselt liigun isegi õiges suunas, sest ma juba teadvustan enesele selle pisikese probleemi olevust..
Aga, ma ei kasutaks sõna probleem, sest see on negatiivse värvinguga sõna ning asi pole minu puhul üldse nii hull- kõik on lahendatav ja pilv mu tuju kohalt hakkab ära sõudma... :)