hing ja keha

Hakkas jälle pihta... nüüd, kus ma läbi juhuse avastasin enda jaoks taaskord selle tühja lehe, kus õhtuti (pigem kipub olema küll öösiti) aega veeta, hakkavad mõtted peas kuhjuma.  Kus ma siis vahepeal kõik oma mõtted salvestasin? Teiste peadesse? Öösse? Patja? Ei lasknudki endast välja?
Üleüldse, miks on meil (minul) vajadus need omaenese privaatsed, eksistentsi mõtted anda kõigile nämmutamiseks ja analüüsimiseks? Nagu blogi pealkirigi ütleb, on see päevik, mis on üle tulnud internetti.. et saada tähelepanu... Inimesed on lõpmatu egoga loovused. Pidevalt on vaja saada tunnustust, tähelepanu, sest muidu võib ju tekkida tunne nagu me ei eksisteerikski. Jah, ilma et me oleksime olemas teistele kaasinimestele, ei ole meidki olemas?  Nagu keegi peaks meie eksisteerimist tunnistama...
Ei ole vist päris nii.
Kujuta ette, siin maakeral on ka inimesi, kes on ehk oma eluaja jooksul näinud kümmet teist tarka inimest... aga kes teab, äkki suhtleb ta siiski igapäevasel nn inimhingega, hoopis kõrgema intellektiga inimesega, kes enam ei elagi oma kehas vaid kuskil taevalaotuses... khm. Siin all ma mõtlen siiski elamist lihtsalt energiana ehk siis ka taeva all - hõljudes.
Ma arvan, et inimene, kokku puutumata teistega, puhastus... mingis mõttes kindlasti. Kaovad ära kõik valed ja võltsid maneerid, kõik see nn ühiskonna mõjutused ning me peame hakkama suhtlema oma päris minaga. Selle minaga, kes olegi mina, ilma skisofreeniata. Keegi on kunagi öelnud, et me samastame end justkui mingi  teise isiksusega, kuid tegelikult kõik see, kes me oleme, me olemegi. Me ütleme, et meil on keha, aga me ei ütle, et me olemegi keha. Hing on kehas... või siis hing ongi keha?