versus

Mis siis saab, kui inimene ei suuda leppida olukorraga, mis on tekkinud tema omaenese südame pärast?
Kui need kaks asja, mida me nimetage mõistuse ja südame hääleks, ei suuda omavahel läbi saada, vaid aina konkureerivad, kumb on tugevam ja jääb kehtima... kummal siis ikkagi on õigus.
Keegi ütles, et südame hääl on esimene hääl, mida me kuuleme...ja see on õige.
Aga siis tuleb mõistus ja arvab, et hoopis tema on kõige tähtsam. Hakkab tooma igasuguseid argumente ja väiteid ja loogikaid ja teooriaid miks just tema peaks olema selle olukorra võitja... jah, siin käib asi võidu peale, elu ja surma. Sureb ka süda või mõistus. Ma ise eelistaks, et sureks mõistus, sest süda paneb mind hingama. Inimene suudab hingata ka siis, kui mõistus on välja lülitatud, olles anesteetikumide all. Küll raskemalt, ilma hingamislihaste täieliku koostöövõimeta, aga siiski.. me elame ja me armastame... Sureks süda, jääks meist alles vaid kest, tühi kest, kes eksisteerib, aga külmana, südameta ja elamata, mis siis veel armastusest rääkida.
Niisiis.. kumba ikkagi kuulata ;) Aga.. hoopis olulisem on aru saada, kas on see süda või mõistus.
Kaine mõistuse või jäägitult südamega