autotuled pimedas

Niisiis, istun ma Tallinnas Kati korteris diivani peal ja mõtisklen. Millest?
Ma ei teagi, kas päeva, hiljutiste sündmuste, tunnete või hoopis ilma üle. Vast ikka köik segapudru jookseb vuhinal peast läbi nagu autotuled pimedal tänaval. Sa näed neid tulemas juba kaugelt, isegi juba aimad tulevat, sest valgus paistab kaugele, kuni nad löpuks jöuavad sinuni ning mööduvad lennukiirusel, kuid ei kustu niipea, sest see valgusejutt jääb silmade ette virvendama...
Virvendab nagu mälestus, mis ei taha kustuda ja edasi söita.
Kes teab, kas me üldse tahamegi, et see autotuletriip kustuks, sest ilma oleks tänaval liig pime ja üksik- pole ju midagi ega kedagi, kes valgust elule annaks...

Mälestused tekivad lennukiirusel, kuid jäävad terveks eluajaks. Eks otsuse teeb igaüks ise, kas panna silm kinni ja lasta autol mööduda nii, et valgust ei näekski või vaadata otse lampi ja jälgida kuni silmapiirini liikuvat jutti...

Mina eelistan jälgida... tunda ja omada enda mälestusi- jätta need meelde, et valgus jääks!