Kiiking ja Romeo

Täna, üle pika-pika aja söitsin jälle kiikingut, tähendab... Söitsin ja sain üle- esimest korda!
Eelmine kord olin vbl 14-aastane ning kiik oli veidikene pikem(algaja jaoks liiast), kuid seekord kiik paras ning ise ka suurem juba:)
Mönus tunne on rippuda pea alaspidi, jalad tegelikult kiigu lauast eemal, nagu ripuks öhus, sest nöörid ju annavad natukene järele ning hinge kinni hoides ja käsi vastu raudu pigistades, öhus! Ainukene ütlus, mis sel hetkel meeles rippus oli: "Nii lahe!":D
Üks viga oli hoo tegemine ja tegelikult ma esimese ürtusega ei saanudki üle, kuid alla ka ei andnud ning teine kord tuli välja.
Hoogu peaks andma siis, kui kiik tuleb tagasi- saavutab max körguse ning hakkab langema uuesti alla ning sellel hetkel peaks ma siis minema kükki ja hootama- suhteliselt raske tegevus.
Ning paralleelselt maaga tuleks end sirgu venitada kuni tipuni ja jälle tagasi teisele poolele.
vot selline öpetus!! Muidugi saab ka üleval olles enda kehaga suunda möjutada- nöjatudes natukene ettepoole jne. Niimoodi on seda tsipa raske seletada, kuid miks ma üldse seletan:P Tuleb lihtsalt ise ära proovida- pole üldse nii hull. Ainult suht läbi vötab küll ja hingeldama ka paneb.


Noo ja täna jöudsin veel "Romeot ja Juliat" vaatama! Kihvt etendus, olgugi, et vihma laristas päris kövasti.
Rasmus näitles ikka hästi ja Julia oli ka väga armas:)
Aga ma pikalt ei kirjutaks sellest! Silmad vajuvad veidike kinni!

Ööd!