mõtted, mis vaja peast välja saada...

On päevi, nädalaid ja isegi kuid kestvaid imelikke tundeid, mis mõjuvad organismile ja vaimule suhteliselt halvasti. Minu olek on kahjustatud umbes, hmm, ma isegi ei oska seda piiritleda, sest kõik on nii hajus olnud. Igatahes, viimasel ajal on mul väga veider olemine olnud, justkui kõik erinevad emotsioonid tahaksid korraga välja hüpata ja minu juurest minema joosta. Ühel hetkel on nad kõik aktiivsed ja tunnetatavad, kuid järgmine hetk, kui hakkab pihta massiline emotsioonide lahkumine, olen ma tuim, kuskil eemal, aktiveerimata. Sel uimal hetkel ma tegelikult pingsalt mõtlen, kuidas ma tahaksin elada, kuidas ma tahaks lihtsalt esimese ettejuhtuva mõttega kaasa minna, tahaksin elada tunnete pärast ning unustada kombekohasuse ning reeglid. Ma imetlen neid, kes seda kõike julgevad, kuid samas hoian end kümne küünega tagasi, et mitte ise sama teed minna. Muidugi ei tähenda see "tee" just halba, vaid pigem mõtlen ma selle all hetkes elamist, iga pisima tegevuse nautimist ning kõige ebameeldiva või pealesunnitud tegevuse eiramist.
Kas on see üldse võimalik? Põhimõtteliselt ju oleks, kuid siis kokkuvõttes pole sa enam ühiskonnas teretulnud, sest oled endast välja tõrjunud põhiprintsiibid- viisakas käitumine, reeglid ja allumine.
Ma ei kannata, kui mu elu seisab. Kahjuks ma ei oska seda mõistet lahti seletada, sest mul on tunne, et ma valetan endale praegu väga rängalt. Kuidas küll mu elu seisab? Kõik on hetkel nii aktiivne kui vähegi võimalik: sõpruskond, kool, perekond, suhted, vaimsus, mis iganes.
Aga ikka on mul midagi valesti...

See ongi kõige veidram- ma jagunen ebakorrapäraseks hulknurgaks. Kindel kuju on olemas- teistest hulknurkadest erinev( kõik erinevad), kuid sisse vaadates olen igast küljest isemoodi, kuigi peaks ikkagi olema tervik. Aga igast erinevast nurgast vaadatuna paistan ma isemoodi.
Ehk siis, hetkel on mul kahtlused kõiges. Eile jälle oli maailm ilus ja kindel. Homme on tulevik. Üleeile oli jälle vussis. Üks ja seesama aspekt muutub kogu aeg ning põhjuseks on välismõjud.
Peab võtma härjal sarvist ja oma elu põhiteesid paika seadma.
Samas, ma olen 19- kõik on veel muutuv, ma alles kujundan ennast ja oma elu enda ümber.
No jummel, mida ma räägin:D Ma ei tahagi mingit kindlat, rutiinset ja ära fikseerit elu oma ümber, tahan liikuvust ja muutust. Kuid, alati võiks ka olla koht, kus kõik on nii nagu alati. See koht võiks olla kas minu enese sees või siis reaalselt külastatav paik- kodu.
Kuigi ka see on muutuv...
Peaks rohkem oma mõtte jooksma laskma, mitte vägisi kinni hoidma, et midagi halba sellest välja ei tuleks. Kui tuleb siis tuleb- selline ma siis tegelikult ju olengi.
Aga miks peaks tulema negatiivne mõte, kui väljas on ilus ilm ning kõik on tegelikult hästi ja ma olen rahul- vahel kõigest imelike tunnete peal väljas:D