liivakell

Mulle meeldib aeg-ajalt ärgata võõras kohas hommikul mitu korda üles ja vaadata, läbi uimaste pilusilmade, kuidas kohalikud vaikselt askeldavad juba ammu millegi kallal. Selline mõnus kindel tunne, et keegi elab, sa võid rahulikult edasi magada, sest maailm töötab, keerleb edasi. Uinun siis uuesti ning mõne aja pärast, millegi tõttu teen jälle silmad lahti ning hommikupäikese taustal on kellegi uue tegelase vari ilmunud vaatevälja. Nad räägivad tasa juttu, et mitte minu und segada ning see mõjub mulle justkui muinasjutuna ning ma uinun uuesti selles hämaras toas keset hommikupäikese peenikesi triipe, paistmas läbi kardina.
See on ilus valgus, kui kõik värvid on kadunud ning ainult sügavus ning kontrastsus on need, mida silm näeb. Kuid siiski, on see valgus, mis muudab kogu toa kui unenäoliseks moodustiseks, kus ei saa midagi reaalset juhtuda.

Minu ajaarvestus on kadunud, jäi kuhugi, kellelegi, kellel seda rohkem vaja.
Huvitav, miks üldse on vaja aega, kas selle jaoks, et aru saada, kui kiiresti päevad lähevad või pigem selle jaoks, et aru saada, kui palju aega meil veel ees on.
Kuidas me mõõdame aega? Aastates? Kas peale ühte aastat hakkab uus aeg? Ning aasta alguses vaatame, silmad suured ootusest, kalendrit tundega, millal küll see aasta kiiremini läbi saab..

Mina ei vaata enam aega, ei kuula aega ega huvitu sellest. Elan praegu, täna ja just nüüd:)
Ma tean ju peastki hästi, kui kaua see aasta kestab, sest see alati sama ja jääbki nii. Aga mul polegi tegelikult seda vaja teada… Minu elu ei käi aastate järgi vaid minu tunde järgi :)

Praegu on mul tunne, et aeg liigub päris kiiresti ning päevad jooksevad hetkedest tühjaks nagu teistpidi pööratud liivakellad, millel on keskkohad liiga suureks jäetud. Liiv aina vuhiseb alla mineviku hunnikusse ning mul jääb üle ainult suurte silmadega vaadata ning imestada, miks on jäetud "hetkedele" nii suur võimalus kiiresti mööda minna. Miks on jäetud sellised augud, tühjad momendid, mis võiksid kõik tegelikult olla täis ilusaid mõtteid.

Oleks ju tore, kui saaks võtta selle kella, pöörata horisontaalseks nagu lõputu kauguse ja lihtsalt olla selles maailmas, ilma mõtete ja ilma ajata. Jääda hetkeks seisma, vaadata kellegi silmi, tunda kellegi lähedust, tema hingamise aeglustumist ja südame tukseid. Kõike seda kuulda ning samal ajal tunnetada enda keha elustumist, oleks midagi ääretut. See jääks meie hinge kripeldama nagu ütlemata sõnad, kuid seekord midagi hoopis teist: liiga sügavalt kogetud hetk.
Tunne, mis vajab kordust!

Kui palju on vaja mööda saata neid hetki, et lõpuks tuleks arusaamine elust, armastusest?