ümbritsetus...

Kes me oleme, müüride sisse laotud kujud kui hüpinukud. Laseme endaga mängida, teha nii nagu teised tahavad, kuid samas varjame oma Mina, kui antakse võimalus olla Sina ise.
Kes oleme nelja seina vahel ning, kes oleme sotsiaalse võrgustiku keskel, ei kuulu kokku, on täiesti erinev nähtus.
Aga miks varjata end, kui lõpuks sa ikkagi paljastud ning oled alasti keset ristmikku, kus iga peenemgi detail on nähtav kõigile, kel vähegi huvi on.
Lihtsam oleks ju lihtsalt harjuda endaga nii üksi olles kui ka ümbritsetuna võõrastest jõllitavatest nägudest, sest sellisel juhul oleks põnts vastu väärikust väiksem.
Anda endast ära kõik häiriv, iga kehv omadus, mis jääb ette meie kõiksusele, on juba hoopis teine arutelu.
Samas, sulanduda massi ju polegi nii raske, kuid see pole SEE.. See ei muuda sind veel Maailmaga üheks, kui sa oskad inimestega hästi suhelda, endast palju anda ja vastu võtta.

Maailm on hoopis midagi muud!

Aga seda mina ei tea, mis on Maailm ning kuidas saada osa kõiksusest!


Mina tahan teada, miks inimesed pole need, kes sa tegelikult hinges on. Oleks palju huvitavad ja mitmekülgsem elu meie ümber, kui kõik käituksid vabalt, olgu see siis kurjemalt, üleolevamalt, rõõmsamalt või ükskõiksemalt. Aga lihtsalt...

Tahaks ennast jälgida, endaga kogu aeg kaasas käia ja siis hiljem võrrelda ning analüüsida, kuidas mina olen teiste hulgas ja ilma teisteta.
Päris kindlalt aga, tunnen ma ennast üksi palju mugavamalt ning vabamalt, kui inimeste keskel:)
Sellest tuleneb ka käitumine...


Minu (kunagine Kristiina) oranž pluus on puhtaks saanud :D
Sellega lõpetan...