Kuna minu loomaarsti külastusest ei tulnud täna jällegi midagi välja, siis otsustasin hoopis matkama minna. Joss oli nõus minuga kaasa tulema. Jäi siis kokkulepe selline, et läheme uuesti Riedingalmi kose juurde, peame hilist lõunasöögi pikniku ja tagasi, kuid kõik see matk kujunes hoopis teisiti välja J
Tee sinna oli nagu ikka mäest üles, sellepärast et me ei viitsinud ringiga mööda mäe külge minna, vaid läksime hoopis otse Kopphütte tagant mäest üles. See nõlv on juba tuttav ja polnud üldsegi nii raske, kui ülejäänud nõlvad, millest me täna üles ronisime :D Kuid sellest pikemalt hiljem.
Kuna eile ja üleeile oli veel lumi maas ning täna on igal pool suur sula, siis ka jõgi, mis kose juurest alguse saab, oli täna kõvasti rohkem veega täitunud kui eelmine kord, kui ma seal käisin. Päris huvitav oli, olgugi et vett veel nii palju ei olnud, et jõest üle ei saaks, kui mühin oli küll nii kõva, et eineist väga kuulda ei olnud.
Jossile oli täna esimene kord koske ja selle ümbrust näha, seega oli imestamist ja ahhetamist palju, kuid isegi minu teise korraga oli kõik superkenaJ Kahjuks jõudsime kohale siis, kui päike enam orgu ei paistnud.
Aga jah.. seal me siis hüppasime kivilt kivile kuni jõudsime sihtkohta. Kahe kose vahelisele muruplatsileJ
PS: Täna oli kolme joa asemel hoopis neli juga. Selle lume sulamisega on üks pisike juga juurde tulnudJ
See selleks.. aga meil on praegu käsil lõunasöök- 2 grillsaia mõlemale ning 1 nektariin. Sobisid küll ja kõht sai täis. Ei tea, kas täiskõhu tunne või mis andis meile järsku nii palju julgust, et otsustasime mägironijateks hakata.
Mina pakkusin välja idee ronida sealt samast joa kõrvalt mäest ülesse, sest tagasitee tundus pikk ja sama. Võiks ikka midagi uut proovidaJ Ja muidugi Joss kiitis takka.
Kokkuvõttes me alustasimegi teed otse mäest ülesse, mis ei olnud enam sugugi matk vaid juba mägironimine. Alguses paar esimest meetrit ülespoole polnud hullu ja tegelikult polnud edasi ka hullu, aga ainult järsuks ja libedaks läks ning siis tulid veel kadakad ka tee peale ette. Seal me siis seisime ja mõtlesime, et enam totramaid inimesi meist ei ole. Tulevad siia ronima ilma varustuseta, mingite suvaliste jalanõudega ja ilma kogemusteta. Olime siis pikalt kahe vahel, kas minna edasi kuskilt vahelt, kus ühepool on puhas kalju ja teisel pool kadakavõsa või siis tagasi…
Seekord otsustasime tagasi minna, sest me tõsiselt ei mäletanud enam, kui palju ülesse üldse maad veel oli või mis olukord seal tuleb. Ja kui juba rohkem ülesse minna, siis enam alla küll ei saaks sealt samast, isegi see tuldud maa oli juba paras pähkel meile :)
Seega läksime sellest paigast tagasi alla… kuid mitte samasse kohta, kus tulime vaid ikka lahedamasse. Kunagi ammu rääkisin, et need kosed ei kuku otse alla, vaid ühelt astangult teisele nagu hüppavad jänesed. Igatahes, me siis poolel teel alla põikasime suuruselt teise kose astangule. Nii mõnus oli, kosest tuli õrna uduvihma ja niisket tuult J Sealt edasi läksime siis selle kõige suurem kose juurde. PS: tegelikult oli seal juba mingisugune teerada, mida mööda me kõmpisime.
Njaa.. seda ei saa kirjeldada. Kujuta ette, et oled ühe hästi kõrge mäe nagu koopas- mägi on sinu ees, vasakule ja paremal ning nüüd vaata ülesse ja sealt langeb mööda mäe/koopa seina vesi alla… muudab selle seina kuidagi uduseks, nagu vesi oleks maalitud sinna jooksma.
Aga tegelikult oli plaan näha päikeseloojangut, seega pidime liikuma hakkama. Jõudsimegi ringiga tagasi sinna, kus olime pikniku pidanud ning hakkasime õiget teedpidi kodupoole kõmpima kuni järgmise hullu ideeni :D
Ma lihtsalt vaatasin, et tegelikult ei oleks ju üldse võimatu otse mäest ülesse minna ja see uus koht, mille ma avastasin mägironimiseks, tundus palju lihtsam ning ilma põõsatihnikuta.
Ennem oli nii vilets tunne, et pidime tagasi tulema, kuigi olime juba nii palju roninud, niisiis otsustasime uuesti proovida ja nagu ikka Joss kiitis takka J
Esimene ots nõlvast oli selles mõttes lihtne, et suhteliselt ronitav ning lauge, kuid see-eest väsitav. Võttis palju rohkem läbi kui eelmine. Ma arvan, et eelmisest kasutasime rohkem käsi, kuid siin oli lihtsalt puhta sääremarja tööga vaja üles saada. Kuid juba u poole peal hakkas olukord muutuma, maapind läks kivisemaks, järsemaks vist jne.
Jube, kui väsitav see ikka oli, pidime iga paari kolme meetri tagant puhkama :D
Sellest ma väga pikalt ei räägi, kas see oli ohtlik ka või mitte, sest ma arvan, kui rahulikult minna, siis pole hullu midagi. Saab ju alati oma jalaalust kontrollida, et kivid ei libiseks või paigalt ei liiguks. Ainult siis oli pahasti, kui kuskilt kinni ei saanud võtta, kui maapind oli kruusakivine.
Kõige parem maapind ronimiseks oli siis, kui oli nati põõsaid või ma ei tea, mis need seal kasvavad, millel tugevad juured- nendest oli hea kinni haarata J
Igatahes, kõik see raske töö tasus ennast ära, kui me lõpuks tippu jõudsime, sinna tippu, kus oli meie eesmärk ja veidike kõrgemale. Tegelikult oli plaanis jõuda Vier Hütteni kõige kõrgema (esimese?) maja juurde, mis asub 1500 peal, kuid me jõudsime u 1700m peale.
Super vaade, sealt on näha Austria kõige kõrgemat mäge… vähemalt keegi nii ütles:D
Kindlasti läheme kunagi sinna tagasi, kuid siis teist kaudu sealt nelja majakese juurest üles:D
Alla tulles käisime korra selles esimeses neljast majakeses, sest üks onu, kes seal väljas tööd tegi, kutsus meid sisse ühele shotile. Rääkisime juttu ja jõime selle shoti ära, mis minu arvates oli jube..
Aga need tehti välja. Hiljem Berni rääkis, et see ongi nende komme teha esimene kord välja ja olla hästi viisakas, et inimesed tuleksid sinna uuesti… Mis nende arust on väga vale! Njaa.. ma ei peaks seda nii valeks.. kliente peab ju meelitama :D
Sinna ka kauaks ei jäänud, jutustasime natukene selles, et kust meie tuleme ja kus Eesti asub ning mida see mees seal teeb, kaua see alm lahti on ning mis talvel seal tehakse. Sain teada, et talvel on neli majakest kinni ning see hooaeg kestab oktoobri keskpaigani.. nagu kõigil vistJ
Talvel on kinni sellepärast, et on laviini oht ning teed on ka suletud. Ei tea, hullem vast ikka laviini oht, seal on tõesti hea koht, kust laviin võiks alguse saada.
Edasitee allapoole Kopphütte suunas oli mõnus, hüppasin ühe jalaga lehma sita sisse ja naersin iga järgmine kord, kui kukkuma hakkasin. JuhtubJ
Siis saime veel kohalike autoga allapoole sõita kuni Kopphütteni ning olimegi õnnelikult kohal! Elus, terved ja karastatud!:)
See oli matk, mida ma olen alati tahtnud teha. Lihtsalt minna ja ronida !
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar