Alustan siis pühapäeva õhtust.
Üllatus- üllatus, meile tulid külla Markus, Sigi ja Hermann, kuid kahjuks jälle sellisel kellaajal, mis oli minu jaoks täiesti ebasobiv, sest töö käis täies hoos- õhtusöögi aeg.
Vahetasin Hermanniga paar sõna tema uue soengu kohta- kõvasti lühemad ning minu arvates sobivad superhästi ;) Näeb nüüd kõvasti noorem välja, kuid ma ei ülte, et ta oleks väga vana enne välja näinud :D Lihtsalt praegu rohkem poisilikum ;)
Pühapäevast ma rohkem midagi ei mäletagi.... täitsa lõpp, kuidas päevad hakkavad kõik kokku hajuma ja meelest minema. Mul oleks nii hea meel, kui ma iga päev midagi lühidalt üles kirjutaks, mis ma teinud olen, et pärast meenutada:) Aga ma lihtsalt ei jõua iga päev arvutisse... ega tahagi jõuda. Selles mõttes, et ma tulin siia ikkagi enda pärast mitte, et ma oma vaba aega ainult internetis istudes kulutaks :)
Kuigi, ärge nüüd valesti aru saage, oma blogi kirjutan ma meelsasti:)
Tahtsin just kirjutada, et ma ei mäleta enam esmaspäevast ka midagi, kui tuli meelde, et eile õhtul rääkisin Lauriga oma päevast...
Seega esmaspäeva lõunal magasin jälle üle pika aja. Tundsin juba, et ei suuda enam kuidagi toime tulla, käed nagu värisesid juba ning tuju oli halvem kui muidu. Seega võtsin aega oma uinakuks ning ma ei oskagi öelda, kas see tegi asja paremaks või halvemaks...
(vahemärkus: alati, kui ma tulen pärast uinakut tööle, siis Herbert mainib minu roosat palet... on kohe aru saada, kui ma maganud olen :))
Aga.. miks siis magamine paremaks ei teinud?
Eile õhtul olin tööl kuidagi väga kohmakas, ajasin laudu sassi, ei osanud inimestega suhelda jne..
Mul on tunne, et mind ajab närviliseks üks naine, kes istub 22 lauas. Hommikuti on ta alati hästi sõbralik ja tore, kuid õhtuti vaatab ta mind nagu ma teeks midagi kogu aeg valesti. Ma ei saa aru, kas ma tõlgendan inimesti valesti??
Üleüldse on tunne, et ma ei oska enam toite lauale viies ja ära tuues midagi öelda... ei jõua alati küsida: " kas maitses" või " oli hea?". Inimesed peavad mind varsti juba imelikuks vist...
Aga samas, alati ma üllatun hiljem, sest alati need inimesed, kes tunduvad kõige vähem hoolivat sellest viisakusest, tulevad pärast minu juurde tänama mind hea teeninduse eest....
njaa..
Ahjaa.. eile hommikul sai selle peale ka vihaseks, et külalised tulevad sööma juba kell veerand kaheksa kuigi hommikusöök algab kell KAHEKSA..
Mõtlesin, et tõmban sellele sildile suure punase ringi ümber, kuid Hannelorele see mõte ei meeldinud:D Aga eile ma olin just hommikusöögi kõik lauale saanud, kui juba tuli üks paar, kuigi oli vaja veel söögiruumid ka korda teha:S
Njaa.. siis tuli Hannelore appi ja koos me seal koristasime...:)
Täna tegime siis teistmoodi, et jätsime söögiruumide koristamise hilisemaks, siis kui hommikusöök juba lõppenud. See oli parem, kuid siis mingi aeg hakkas Seffi minu tööd tegema, mis mulle sugugi ei meeldinud...
Mulle ei meeldi, kui minu töö tehakse minu eest ära. Niiviisi jääb tunne nagu ma ei saaks ise hakkama, et on vaja appi tulla. Aga ma olin täiesti graafikus...
Ma natukene pahandasin temaga, mille üle mul praegu on väga paha tunne. Mitte küll väga kurjalt, lihtsalt ütlesin, et tal tarvitseb lihtsalt öelda ja ma saan mõned tähtsamad kohad enne ära teha kui ülejäänud toad...
Pole teda täna kahjuks rohkem näinud pärast seda, sest läksin pärast tööd matkama ja olin 3 pool tundi ära.
Aga matk oli super....
Tahtsin nii väga ära saada, sest mõtted hakkasid negatiivseks kiskuma ja tuju ei püsinud enam kuidagi üleval. Seega võtsin seljakoti, panin sinna sisse paar puuvilja, ühe kukli, veepudeli, raamatu, mis käsil ning sõnaraamatu.
Matkasin siis kuhugi suunda, kus varem veel käinud polnud (PS: muidugi alati matkan ma teest eemal, et oleks väheke põnevam ning ilma teiste inimesteta!!).
Lõpuks istusin maha kohas, kus tundus mõnus, vaikne ning vajasin veidike puhkust. Võtsin siis päevituste peale ja toetasin selja vastu kivi ning hakkasin oma raamatut lugema kuni selle lõpuni :D
Vahepeal tulid kõik lehmad, kes kuskil kaugemal ukerdasid, minu juurde ja hakkasid hoopis seal muru sööma... Jäi tunne, nagu nad arvaksid, et ma leidsin nüüd ühe hea koha, kus on muru pikem ja mahlasem :D
Aga see oli nii naljakas, et nad oli samaaegselt uudishimulikud, kuid väga arad. Alati, kui ma raamatu oma näo eest ära võtsin ning neid piilusin, jätsid nad söömise, mälumise ning isegi saba jäi paigale kärbeste tõrjumisest ning vaatasid ainiti mind, mis ma nüüd tegema hakkan.
Mingi aja peale tuli üks julgem mulle päris lähedale rohtu sööma.. siis ma lihtsalt üks hetk kohendasin enda asendit, liigutasin jalgu, mille peale see lehm nii ehmus, tardus ning kui ma uuesti end liigutasin, jooksis see lehm hoopis minema. Tõsiselt jooksis :D Ma hakkasin nii naerma... tõesti oli naljakas :D
Pikalt enam ei räägi. Hannelore läks juba šampusega- täna on joogi õhtu, mis tavaliselt on küll esmaspäeviti, kuid eile oli väga palju rahvast ning täna u 10 inimest vähem, seega ka vähem tarvis :))
Aga matk oli tore, istusin seal ja lugesin. Hiljem rääkisin Berni ja Hannelorega ning üritasime aru saada, kus ma olin olnud. Tuli välja, et ma käisin suhteliselt lähedal nende seenekohale :))
Tahaks väga nendega koos matkama minna, et nad mulle oma lemmikkohta näitaks. Seal pidi ka hästi kena ojakene olema :)
Aga okidoki.. ma lähen nüüd tööle ehk siis panen arvuti kinni ning astun kaks sammu, et saada köögi keskpaika ja vaadata, kui ma täna täpselt inimesi on, et hommikuks siis sööginõud paika pakka :))
Kallid kõigile!!
PS: Issi kiri oli väga väga armas!!
Tuli jälle koduigatsus... olgugi et mul täna päeva juba oli suur igatsus peale. Tundub, et mida lähemale hooaja lõpp tuleb, seda rohkem hakkan igatsema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar