lihtsalt..

Ma võiksin sind vaadata, vaatama jäädagi..
Ma võiksin sind oodata, ootama jäädagi..
Ma võiksin sind hoida, hoidma jäädagi..
Ma võiksin sind tunda, tundma jäädagi..

Soovida võimatut enda kõrvale ja lasta sel siis tarduda, et ometi kord mõistaks, millel lasime minna.
Soovida maailma tühjust hetkeks, et saaksin veeta selle koos sinuga, tundub nii vähe palutud selle kõrval, kui kaua olen olnud üldse igasuguste muude palveteta.

Võtaks hetkel ühe pisikese paiga, ühe ainukese täpi gloobusel, ja istuks sinna maha, koos sinuga. Polegi üldse oluline, mis koht, kelle juures või kes meie ümber on. Põhiline, et me istuksime vastakuti teineteisele silma vaadates ja oleksime ausad nii teise kui ka enda vastu.
Mis tunded meil sees tiirlevad, mida nad meile ütlevad, päriselt!

Ja.. need tunded! Alati keerleb ikka kõik nende ümber.
Mis oleks maailm ilma tunneteta, tunnetuseta..

Aga ma arvan, et ma olen lõhestunud inimene oma tunnete poolest. Täiesti kindlalt on mul peas kaks osapoolt, kes räägivad teineteisele vastu. Üks räägib ausalt ja teine lootvalt. Teate ju küll: süda ja mõistus :)