mõjutused..

Nii huvitav, kuidas satuvad inimesed meie eluteele, mis kaudu ja kuidas nad meid mõjutavad. Inimesed, kellest meil varem polnud õrna aimugi.
Esiteks muidugi me sünnime oma perre, oma suguvõsasse, kus kõik on üks perekond. Aga seal edasi on juba ülejäänud tulevased tutvused täiesti etteteadmata rada. Me käime oma elu nagu ikka, nii kuidas teised inimesed ja jumal juhatab, nagu öeldakse. Meid pannakse lasteaeda, algkooli ja sealt edasi keskkooli tavaliselt vanemate algsel mõjul. Tähendab, et tegelikult ei juhata ju jumal vaid meie ümber olevad inimesed!
Sõltuvalt sellest, kuhu oled istutatud, mis kooli, kujuneb sul tegelikult terve sinu ülejäänud elu mingi osa sõprusringkonnast juba välja!
Olgu, tegelikult polnud see see, millest tahtsin rääkida.

Pigem see, et kujutage ette, mina olen praegu siin, Austrias Mühlbachis keset kõrgeid mägesid kuskil majakeses koos mingite inimestega, keda ma põhimõtteliselt aasta tagasi ei tundnudki.
Selleks, et mina siia satuksin, pidi "Üks Inimene" minema lahku oma kunagisest kihlatust- reisima Viini ühele sõbrannale külla- seal kohtuma tema sõbraga ("Ühe Inimese" praegune mees) (või oli se teises järjekorras)- siis abielluma temaga jne..
Aga see on kõigest üks pool sellel lool. On ju ka veel teine pool, kuidas siin see koht vabanes täiesti tundmatute inimeste pärast, kes otsustasin lihtsalt ära minna. ..
Et mina ja Joss saaksime asemele tulla.
Ja mõtle, Joss, kes on mulle ma ei tea kui vähe tuttav..
Oi, ma ei hakka seda asja üldse lahti mõtestamagi, kuidas veel Joss siia sattus :D See on täiesti labürint.

Aga kui poleks olnud sellist kohtumist kellegi teise vahel, seda tõmmet, mis neid abielluma pani või kellegi suvalise soovi ära minna siit, siis kus oleksin mina täna, sel hetkel!?

Uskumatu, kui paljud elud meid mõjutavad.

Me ei saa sellest ju üldse aru, ei mõtle selle üle, et Maailm on tervik, kõik kõnnivad ringi siin keral ja eksisteerivad oma mõttemaailmaga, selle pisikese mullikesega pea kohal.
Me astume samme, põrkame kokku, vahetame oma jutte, oma maailmu... ning jätkame teekonda mõtlemata sellele, et ta oli, on ja jääb meie elu mõjutama...
Kui mitte füüsiliselt, reaalselt, siis oma vaimumaailmas küll!

Vahetatud sõnad, mõtted, pilgud, tunded, lõhnad, mis kõik veel, jääb ju meelde!

Ma vähemalt loodan, et jääb!

Oleks kahju, kui ei jääks..