Viimased päevad on olnud kuidagi väga.. tujukad, igas mõttes. Olen küll mitu korda üritanud aru saada, mis küll toimub, kuid siis nüüd täna mingi aeg otsustasin, et ei vaeva end enam endaga:D Asi läks juba liiga keeruliseks. Jäin nii toppama sellega, jooksin hunnikusse niiviisi, et lõpuks lihtsalt istusin oma toas voodi peal ja vaatasin tunde aknast välja pilvede liikumist ümber mägede. Vahepeal lihtsalt jooksevad kõik pahad mõtted meie hinge erinevatest soppidest ristmikule kokku ja põhjustavad avarii. Ma usun, et minu peas oli küll üks väiksemat sorti ummik tekkinud nendest.
Ja ma tean, tean väga hästi, mis neid mõtteid liikumi pani ning ka tean, miks nad pole veel ära läinud.
Tunnen ennast selles osas liiga hästi ning uskumatu, et ma ikka ja ikka ja ikka ja jälle omaenese vigade õnge langen. Tõesti huvitav, kuna ma küll kord nii täiskasvanuks saan, et neid vigu ennetama hakkan või juba tehtud apsudega vähemalt tegeleda julgen.
Asi ongi sellest, et ma ei julge nendega tegeleda- kardan negatiivset vastukaja, tooni, tulemust.. mida iganes. Niisiis, lasen asjadel lihtsalt omasoodu minna- mõni nimetab seda SAATUSEKS.
Ma tõesti loodan, et see ongi Saatus mitte minu elamata elu, kasutamata jäänud võimalused või astumata sammud.
Ja ikka mõtleme, et okei nüüd, homme, järgmine nädal võtan end kokku, teen kõik õigesti.
Huvitab, kas keegi ka tõesti on selline, et teebki?
Missugune näeb välja hea inimene??
Igatahes, tuleb tegutseda, et muutuda!:)
Üks mõnus lugu Hermannilt: http://vimeo.com/37509117
Selle jutu lõpetuseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Kas tuleb muutuda?
Kas on vaja saada täiskasvanuks?
oma saatuse eest ei saa keegi ära ja kõigel, mis meiega juhtub on oma eesmärk.
kalli
Sinu postituse peale meenusid mulle paar "minu oma tõde" :), mis vähemalt minu jaoks ikka ja jälle kinnitust leiavad.
Esiteks - head inimesed on igavad - selle poole pole küll mõtet püüelda :).
Teiseks...kui on mingid suuremad otsused/muutused/vms, siis tasub neid võtta "9x mõõda, 1x lõika" põhimõttel, AGA kõige olulisem on see, et kui kord otsus vastu võetud, siis pole seda mõtet kahetseda. What if... ei anna absoluutselt mitte midagi muud, kui et ussitab sind seestpoolt. Ilmselt paljuski mu iseloomu tõttu, aga just nii olen oma elu seni elanud ja paratamatult näen kui rahulik see paljudega võrreldes on, kes pidevalt igasuguste mineviku teemade üle juurdlevad. Muiga või kehita õlgu ja mine edasi ;).
Kati, just seda ma mõtlengi, et kas ikka on see saatus? Kas on kõigel eesmärk?
Sesmõttes, et ma võin ju nimetada siis saatuseks seda ka, kui olen otsustanud enam mitte midagi oma eluga teha, alla anda kõiges...
Kas see on ka siis saatus?
Helen, täiesti tõsi, et minevikku ei tohiks enam lahti harutama hakata ning ma usun, et ma päris selline pole ka:)
Ja põhiline on, et kui oled juba mingi otsuse vastu võtnud, siis üritaks võtta sellest võimalusest viimast :D Eriti siis, kui päris kindel pole :D
jah, see on ka saatus.
Saatus ei too endaga alati ainult head ja igal hetkel õigeid otsuseid, aga see hoiab sind sinu enda teel ja nii lood sa ise enda tuleviku, just sellise, mille jaoks sa sündisid.
Kommenteerides Heleni postitust, siis ma ei nõustu, et head inimesed on igavad või on pigem küsimus selles, et kes kuidas head defineerib. Samahästi kui hea inimene võib olla igav, võib seda olla ka iga teine inimene.
Postita kommentaar